Kai ja Epp tegutsevad.

Ma kinkisin endale Maru kokaraamatu. SUPER kink.
Ja siis kindad. Sellised, kus käsi külmetama ei hakka.
Kaua võib asju teistele teha??
Mõte oli harjutada mitme värviga kudumist, sest unistan ikkagi mitmevärvilisest kampsunist.
Harjutamine tegi head. Pean veel harjutama, niipea kampsunit (isegi lapsele) ette ei võta).


Plaan oli küll tikkida veel pärleid ja litreid juurde, kuid enam ei raatsi.

Varsti näete veel ühtesid kindaid, mis on juba valmis, kuid saajani pole jõudnud.
Ja ise unistan kinnastega sobivast mütsist.

Vahel juhtub nii, et tahaks kinkida midagi kelmikat.
Ja kuna olen mõne paari stringe meestele heegeldanud ja see on ikka parajalt shokeeriv kuid huumoririkas kink olnud, siis mõtlesin teha seda ka seekord. Kuid otsustasin kudumise kasuks. Edaspidi ka vist koon, oli mugavam.
Ja ma tean, et omanik panin nad isegi jalga, kuid pilti ei saanud, kuigi suure suuga lubati. :P

Igatahes midagi välja polnud kukkunud, jalas oli ilusasti istunud, ju siis mudel suhteliselt normaalne on. :P


Uute kudumisteni, ehk satub mõni siivsam asi kah vahel. :P

Lasteaia kasvatajatele pidin mina kingi välja mõtlema. Ja nad on väga väga toredad naised. Nii siis saigi neile inglid tehtud (viimane pilt).
Ja ühe projekti raames sai ka üks ingel tehtud.
Kokku on nad kolmikõed, kuigi koos pildile ei sattunud.
Kasutatud kõike, mis vanematekodus saada. :)










Ja õed Tihedad. :P

Sõbral tuli mure, et ta pojal tuleb lasteaias näidend, kuid mõmmikostüümi pole.
Paremaid pilte hetkel pole paraku. Lubati jagada, kui selga saab.
Igatahes kostüüm tehtud suurest vanast t-särgist.


Ja välja tuli selline:


Saba:

Olid mul ühed kilekad v midagi sellist. Vanad, aga truult mind teeninud kuni ükskord kummardasin, kuulsin, et käis "Kärrrrdi" ja tundsin, et tagumik on järsku külma käes.. Ktsusin.. Terve käesi mahtus august sisse!! (Pilte paraku pükstest pole, liiga suur tegutsemistuhin oli).

Kui ma reisin lastega, siis asjade jaoks on olemas seljakott. Ei näe parim välja, kuid on ütlemata praktiline (pisem mul tihti kõhu peal).
Kuid vahel juhtub, et pean liiklema ka üksi ja siis küll ei tahaks seljakotti kasutada. Kaasas tuleb kanda aga pool elu ja tavalistest käekottidest jääb väheks. Üks kott, mis oleks sobinud, on aga oma aja ära elanud..
Häda ajas härja kaevu!!
Nõnda siis tegin omale koti. Ja vat, mis juhtub, kui hakkad hommikul peale, absoluutselt ei mõtle, mida sa teed ja kuidas ja mis välja kukub. :P

See kott on napakas, ausõna! :P
Säärtest said esi-ja tagakülg. Ettepoole õmblesin kangaribasid. Nii, kuis jumal juhatas. 2-3 kordselt. Mõtlen, et kui nüüd kott pessu pista, siis läheb vast veel ägedamaks.
Tagaküljele õmblesin omamoodi sahtliks või taskuks pükste ülemise eesmise osa - koos selle taskutega. Ja lukk endiselt avaneb. :P


Koti sangaks sai mingi vana koti sang. Ja koti külgedele panin selle kangariba, mis oli püksi allääres. Koos trukkidega. Et kui tahtmine tekib, saab suu koomale panna. Hetkel tunnen, et peaks siiski mingi nööbi v asja panema, et kui kotisuu on kinni, siis ikkagi käsi sisse ei pääseks. Ja kui ka trukid valla on, siis asjad väga välja ei kukuks. Näis, kas on aega täna sellega veel tegeleda, idee on küll juba olemas.


Ja mis sai pükste tagumikuosast, kus tagataskud? See läks sisse vaheseinaks. Taskutesse mahuvad ilusasti mobiil ja rahakott. Sellest küll pilti pole, sest võimatu oli pääseda nii sügavale kotti.
Üks jõudis juba kommenteerida, et sinna kotti mahuvad naabriantsu sohilapsed ka ära! :P Ei tea, kuid rpüeraal, selle juhe, hügieenitarbed, vahetusriided, telefon, rahakott, fotokas mahtusid küll ära - lähen nädalavahetuseks Tallinna puhkama. Ja lõpuks ometi on koht, kuhu kõik asjad ära panna mõnusasti. :D

Õmbluskvaliteediel hetkel väga rõhku ei pööranud, seega ärge sellepärast minuga pahandage. Ma veidi lausa tahtsin, et see robustne oleks, sattusin mingi aeg vaatama poes olevadi asju ja mõtlesin siis kisada. Aga ei kisa, avaldasin hoopis nõnda meelt. Järgmine kord viitsin ja oskan ja tahan olla juba hoolikam. :)
Aga kott mulle meeldib. Loodetavasti on meil koostöö pikk ja rõõmus. :)

Poja üks sallkrae oli välja veninud ja teine hargnes otsast ja oli muidu koledaks läinud...
Inspiratsiooni sain siit: http://happyhooks.blogspot.com/2008/10/lesson-learned.html
Aga meil on mingi mereröövliteema üleval ja siis tahtsin teha kolmnurkset salli.
Selliseid, nagu Anniki tegi, tahan ka ikka teha.

Palmikud hakkasid hirmsasti meeldima. Kinnitub kahe nööbiga. Lõng on kaltsukast pärit.
Ehk valmib müts kah sama mustriga.

Rebekkale oli vaja kindaid. Ja mul hinge peal kunagi nähtud Maru kindad. Nii hirmsasti olen soovinud proovida neid nupukuhilaid järele teha, kuid ei osanud nuppe teha.
Otsustasin lapse kinda peal ära proovida. :P

Meil on üks pisipisikene foorum, kus koos on pisike seltskond, kes on väga armsaks mulle saanud. Sellepärast me selle foorumi lõimegi, et see armas seltskond neti vahendusel kuskil kohtuda saaks..
Ja seal oli sügispaki vahetus. Mina sain toreda ülesande, ühe Kadi, kes on tõeliselt soe ja päikest täis inimene.

Leidsin Moda ajakirjast ühe mustri, mis hirmsasti meeldis (hetkel ajakirja pole käepärast, ei saa öelda, millises täpselt) ja otsustasins eda proovida. Isiklik väljakutse oli olemas, sest endiselt ma selliseid skeeme kardan.
Kuid kartus oli asjatu. Neid randmesoojendajaid oli lausa lust kududa!
Ja Kaid ütles, et nüüd on tal hea soe hommikul autosõitu alustada. :)

Mu poeg on ammu-ammu palunud, et ta saaks omale ahvi. Ühe ma juba õmblesin ja sealtpeale tema ikka aeg-ajalt meelde tuletab. Eks mul südametunnistus selle lubamise pärast valutas ka. Õigemini siis sellepärast, et tehtud ei saanud. Alustasin mitu korda, kuid alati oli miski valesti.
Kuid siis tuli uuesti tuhin peale ja valmis ta tegin. Veidi parem, kui eelmine, kuid arenguruumi veel on.
Ja selle valmimisega saabus veel üks jama - väikesele õele on ka vaja oma loom teha, siis äkki ei käi kogu aeg venna käest seda ahvi ära kiskumas.


Panin ahvipoisi puu alla poosetama..



Aga nõnda oli ikka nii, et ahv pistis plagama!



Ahvipoiss käib poisil kaisus magamas, kordagi ei tohi ta puududa. Aga mõistlikku pilti ahvipoisist ja omanikust pole saanud.


Aga mütsi, mis ma Artole valmis sain, läks harutamisele, sest poiss teatas, et seal on teist värvi veel lisaks kollasele ja talle ei meeldi (samad värvid, nagu Rebekka mütsis, ainult kollane suurelt domineeris). No mis seal siis ikka. Aga ma pole kindel, kas lõnga jätkub, et samasugune müts teha. Vaid kollasest. Eks näis, eks näis.

Vahepeal on valminud üks ahvipoiss. Oma pojale. Ta kaua palus, tuli lõpuks inspiratsioon peale. Uus mure - lähevad õega kaklema, õele ka vaja.
Valminud on ka üks sall, kohe on üks müts valmis saamas.
Ja valminud on üks vanast uus - minu kampsunist Rebekkale vest. Hetkel küll on vaja veel tikkida sinna peale üht-teist, kuid selleks ajaks, kui fotoaparaadi kätte saan (unus venna juurde), peaks olema asi pildistamisvalmis küll.

Seega jääge ootele. :D

Vaja valmistuda veel külmemateks aegadeks.
Tegelikult meil ühtteist ja kolmandat on sügiseks selga panna, kuid teate, mu lapsed käivad poris püherdamas. Ja ma täiesti luban seda teha. :P
Seega varuvariante peab olema.
Alustasin ühest mütsist. Tütrele. Lõppeks sai täpselt selline, nagu vaimusilmas ette kujutasin. Ja see on ikka rahulolu tekitav!!!


Kasutusel lõngajäägid.
Poja tellis samasuguse, aga kollase.
Asun tegudele!

Seekord siis selline. Varsti saab hakata kuduma. Nende lõngadega, mis olen värvinud.
Üks mõte on ka, kuid see on salajane.

Sel suvel käisin ma koos mehe vanematega Saaremaa ja Hiiumaa reisil.
Ja külastasime ühte nende head sõpra. Ta on ääretult huvitav naisterahvas. Ja märkasin, et tal on maja peale palju ingleid. Ja see hakkas mulle meeldima. Mõte inglitest ja haldjatest kodus. Ise tehtud või muidu erilised.

Ja siis on mul üks eriline sõber. Kes unistas kaua oma kodust, sellest päris omast. Suvel, kui ta sünipäev oli, siis tegin talle oma haldja. Kes hoiaks kodu ja soojust ja soodustaks selle õige kodu leidmist. Ainuke asi, et ma ei saanud seda haldjat talle üle anda. Alles nüüd, sellel laupäeval. Aga neljapäeval sai ta uue kodu omanikuks. Järelikult haldjas suutis ka pika maa peale oma tööd teha. Vähemalt nii mulle meeldib mõelda. :P
Õhtu enne külastamist tegin haldjale veel uue kleidi, see on hulka ilusam. Vanast kleidist pilte pole.

Kuid pildid on siin:










Keel on suust väljas, veidi kelmust minu poolt. Riputuskonks on, et saaks ta kuskile seinale panna.
Ja tiivad.. Need tiivad on ägedad. Panin ühele kangale puiduliimi, nii et kõik oli koos. Ja veidi valget nööri, selle tegin ka liimiga kokku ja vormisin tiibadeks. Siis panin ahju kuivama. Peale selle määrisin teise poole liimiga kokku ja puistasin peale pärleid. Ja panin taas ahju kuivama.
Kleit on vana mööbliriide tükk. Keha vana seelikutükike. Nööbid vanalt triiksärgilt. Juuksed lõngajääk.
Ja kõik õmblesin käsitsi, sellepärast ta veidi nässu näeb välja.
Ja haldjale pandi minu nimi (punastan siiani mõeldes sellele).

Aga. Kõik see aeg, kui õmblesin, mõtlesin oma sõbrale häid soove. Ja usun, et haldjas annab soovid edasi ning aitab neid täita.

See ei jää viimaseks haldjaks.

Ükskord, umbes pool aastat tagasi avastasin sellise postituse qsti toidublogist ja tegin järgi. IMEHEA ja veidi enam!
Ja siis hakkasin katsetama. Panin tainasse vähem suhkrut ja rohkem soola ja hakkasin soolaseid stritsleid tegema.
Ja eile, mehe isale sünnipäevaks, tuli eriti hea variant välja.

Sisuks siis hakkliha hiina kastmega ja riivjuust. Ja pool jahust oli täisterajahu. Söödi ja kiideti. Isegi sõin hää meelega.
Ja proovinud olen veel kanatükkide ja hiina kastmega ja seedermänni seemnetega. Oli ka heaaa.

Kuidas kangale või paberile mugavalt mustrit peale kanda.

Oli üks vana jope seismas, ootamas oma ümbertegemist.
Ja saabus sügis ja avastasin, et oi, linna pole minemas, veel vähem kaltsukasse sattumas, kuid lapsel pole midagi jalga panna sellise suure sügisega.
Ja siis lõikasin varrukad maha jopel, õmblesin kokku, panin trikotaazhist värvli juurde ja voila!

Paraku häid pilte jalas ei saanud, kuigi tegin päris mitukümmend proovi. Kui preilile ei sobi, siis ei saa ja kõik. :D










Ja kui hästi läheb ning külm ära ei võta, tuleb vest v jope lisaks, oleneb, kuidas jagub.. See vajab veidi nuputamist. :D

Ühel armsal päeval googeldasin veidi. Hing näris muudkui, tahtsin hirmsasti seentega lõnga värvida. Vaatasin siis mõned pildid üle ja proovisin meelde jätta, mida võiks just selles metsas leida, kuhu me minemas olime.
Leidsin vaid tatikaid.. Vist olid õiged. Peab endale vist siiski seeneraamatu muretsema, saab kohapeal tunnuseid võrrelda. Või siis netist vajaliku info printima metsa kaasavõtmiseks.
Igaljuhul korjatud sai. Siis läks järsku marukiireks et seened jäid päevaks seisma. Veidi väk oli, kuid sain hakkama. Lohutasin end selle kuuldusega, et värv pidi siis kõige parem saama, kui värvitaimed (äkki siis seened ka) juba veidi käärima on läinud vees.. Ja seeni meie peres ei sööda ka, seega kahju polnud küll mitte millestki. :P
Seeni keetsin tund aega, lõnga peitsisin maarjajääga (huvitav, mis toon oleks tulnud vaskvitroliga.. Hmm... Peab ikka mõnda aianduspoodi minema). Mulle muidu hirmsasti meeldib see toon. Hele khaki v sinep või... Sobib rohelisega ka kokku.

Ja praegu on rõdul juba 4 päeva leos olnud peiulille õied. Varsti lähevad need ka patta, eks siis näe, mis saab. :D

Paremad pildid tulevad hiljem. Kui kleidid pesust saabuvad.
Nii käisime Rebekkaga minu (kasu)venna pulmas.
Kui saaks kunagi isa ja poja ka ühtemoodi riidesse. :D
Igaljuhul kui ma oma kleidi kokku traageldasin ja selga proovisin ja mehele näitasin.. Oli see esimene kord, kui mehel minu riietust nähes suu lahti vajus. Ja ei suutnud miskit mulle öelda. :P
Ju siis on ikka päris rämäroosa värk. :P

Käisin kaltsukas ja jäi silma selline pluus:



Armusin sellesse kohe. Kuid lähemal vaatlusel selgus, et kaenlaalused on ära kulunud. Pluus maksis 5 krooni ja õnneks rahast kahju ei hakanud, kuid ometi tahtsin, et asi ei jääks seisma. Nii ma õmblesin lapsele särgi.







Põhjus, miks ma enne pole selle projekti alt miskit eriti kirjutanud, on lihtne - pole nii hästi välja tulnud,e t oleks tahtnud näidata. Ka seekord pole asi midagi erilist, kuid sain hakkama enda jaoks paari ideega, milleast olin ammu mõelnud ja välja kukkus kantav ese.

Aga läksin ühe sõbranna lõpetamisele ja jäin oma riideid vaatama jamõtlesin.. Seelik - 5 krooni (puhas nahk), jakk 10, pluus 10, kingad 75 krooni.. :P

Vend mul abiellumas. Tegelikult on ta küll kasuvend, kuid kasutundeid pole olemas, ainult päris tunded. Seega siis on ta lihtsalt vend.
Vennanaisega saame hästi läbi. Hoolimata algusest. Oli temal tüdrukute õhtu tulemas. Stiililt pidi kõigil olema põll ees, rätik peas ja valged maalrikindad käes. Ja mina tegin siis peategelasele põlle:


Aga vat, mis juhtus, kui taskud üles tõsta:


Teine pool oli ka põllel:


Ja ega selle alune kah palju siivsam polnud:P :



Ma pean mainima, et me pälvisime tänavail palju tähelepanu ja oh seda kihistamis, kui keegi mõne tasku peategelasel üles tõstis. :P

Ja mulle meeldib selliseid põllesid teha. Näis, millal järgmine tuleb. :P Ropp ja rõve, nagu ma olen. :P

Mõnda aega tagasi tõin maalt ära ema vanad kopikad, apteegikaalu ja maarjajää..
Sügelesid nurgas.Sain M.Klemola raamatu "Taimedega värvimine" ka.
Ja siis jäi Kuduva Koeraomaniku kaselehtedega värvitud lõnga pildid ette. Ja enam ma vastu ei suutnud panna.
Kaselehti korjasin kaks õhtut, et saada 600 grammi täis (50grammi lõnga jaoks). Lihtsalt polnud aimu, kui rasked need on ja ühte puud ei tahtnud paljaks korjata ja nii ma siis seiklesin lastega metsaserval..





Tegelikult on see lõng küll rohelisem veidi..

Ja järgmine kord peab ikka suurema koguse korraga värvima, muidu ei saa ju sellest miskit asjalikku... Samas, kui metsa läheb on ka jama.

Ja alguses tundus, et lõng tuleb pigem kollakasroheline, kuid keetsin tund aega, nagu juhendis oli öeldud ja peale poolt tundi keetmist oligi samblaroheline õrna kollasekumaga.. Ja selline ta sai. Toon ise on minu meelest küll imeilus!!!

Ahja, lõngaks oli Fortissima Socka.

Üks asi, mille lõpuks suutsin ka lõpetada. Lõpetamiseks kulus täpselt tund, muu oli kõik enne tehtud..

Läks see Rebekkale siis esimeseks sünnipäevaks. Oli muidu juba ammu alustatud ühte vesti, mis pidi sünnipäevaks minema, kuid avastasin, et ups, see jääb kohe väikseks ja nüüd ootab ülesharutamist.. Proovisin üle pika aj kahe lõngaga kududa ja muster oli mõnus.. Eks pean selle mustri kuskile mujale kuduma..
Kampsunit heegeldanud ma polnudki varem. :D

Nüüd on meil midagi esinduslikumalt veidi jahedamaks suveõhtuks, nagu meil siin mõned ilmad juba olid. Ja oma tehtud kampsun on ikka armas küll.


Lõngaks oli Val Gardena, 40% akrüüli, 60% virgin wool. Hetkel ei meenu, kuidas seda viisakalt eesti keeles öelda. :P Igaljuhul väga mõnus lõng on. Seda on mul veel, siin lõngajääkidena ja üks asi on nendest veel pooleli ka...