Kai ja Epp tegutsevad.

Vastlauklitest oli juba siiber. Ülejäänud pere vaataspresidenti vastuvõttu, kõik unustasid söögitegemise, seega tuli hakata miskit leiutama.
Põhiroaks oli kartulivorm. Ikka minnu moodi, ahjus küpsetatud, juustu, liha ja vahukoorega. Nii meeles on ühe koka jutt, kus ta ütles, et pea iga toidu saab paremaks muuta kolme asjaga - või, juust ja hapukoor.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Magustoiduks tahtsin teha ma midagi lihtsalt ja midagi, mis meenutaks lapsepõlve..
Ja siis sai valmis just selline kausitäis igale sööjale:


Hapukoore-kakao kreem (hapukoor, vaniljesuhkur, suhkur ja kakao- väga hea magusaisu leevendaja), karamellistatud kaerahelbed (just nii, nagu tehti meil lapsepõlves - kaerahelbed rasvaga pannile.. Kui rasv sulanud, siis suhkrut peale kõvasti ja praadida, kuni suhkur sulanud ja kaerahelbed pruunid, vajadusel panna suhkrut juurde) ja metsmaasikad (kellele need lapsepõlve ei meenutaks?). Metsmaasikad olid meil sügavkülmas, pildilt on näha, kuidas kaerahelveste kuumuse peale on marjad läinud härma.
Igaljuhul imehea!

Vastlapäeva puhul sai kohalikus karjääris liugu lastud, saanigaalla sõites lageraiet tehtud, kelku lõhutud, pannkooke söödud.. Väga tore päev oli.

What a Wonderful World kokablogist leidsin imelise retsepti.
Esimene laar läks nahka. Teine laar tuli juba imehea.

Aga peaks veel proovima.
Muide, pole üldse keeruline! :)
Ja lastele olid need erilised lemmiud. Mina täidise panemiseni ei jõudnudki, kõik söödi enne ära. :p
Seega peagi uus katse. :D

Kadus ära minu müts ja uut oli vaja. Nagunii plaanisin uut mütsi.. Küll kududa.
Aga läks teisiti.
Leidsin ühe kampsuni, mille seljal oli suur auk.
Ja olin näinud.. Hetkel ei meenu, kus, ütleme et internetiavarustes ühte ideed, kus oli tehtud kampsunist müts ja otsustasin samuti talitada.

Ehk siis..
Kampsuni alleäärest lõigata sobivas pikkuses ja laiuses tükk.. Õmmelda üks äär kokku, et tekiks toru.. Mõõta kummipael (soovitavalt laiemat sorti) ja õmmelda see kokku, täpselt nii, et oleks mugavalt ümber pea. Kampsuni allääre soonik voltida pooleks, kumm sinna vahele ja õmmelda kinni. Lõpuks siksakitada veel ülemine äär ja siis krookida lõngaga kokku ja ongi lotu valmis.


Vajadusel võib veel panna kaunistuseks nööbi sinna tahaotsa. Mina panin ühe prossi.

Vennapojal Sanderil oli sünnipäev.
Sai ta omale põrsa. Käe saab sisse pista ja teatrit teha.






Oma poeg sai kepphobuse kingiks. Sellest polegi asist pilt, peaks homme püüdma.

Õnnetu, sest läks kaks kuud, enne kui nad omanikuni jõudsid.
Sain nad valmis veidi enne jõule. Ootasid riiulil õiget aega. Nädal tagasi mõtlesin, et aitab! Kui otse omanikuga ei kohtu, panen need posti. Ja postkontoris avastasin, et.. Üks kinnas on teisest paar cm pikem! Postitädi vaatas mind küll imelikult. :P
Nojah, eks ma siis läksin koju ja kudusin kolmanda kinda veel. Hetkel mõlgutan mõtteid, et kas ma selle kinda, mis üle jäi, harutan üles või teen talle ka paarilise..
Iseenesest kinnas on imelihtne. Ma musti ei tahtnud teha, nagu sooviti (vat milline pipar), kuid mõtlesin, et sinine ja hall võiks olla piisavalt mehelik ning see värvikombinatsioon tundus sellele inimesele kuidagi õige. Ja võtsin lõngaks Titan Wooli, et ikka kuidagi poleks võimalik, et torkima hakkaks.

Siiski loodan, et kindapaari õnnetused said lõppeks otsa ja nad leiavad omale õnneliku tuleviku..:)

PS. Kontrollisin siis kohe igaks juhuks veel ühte kindapaari, mis oli valmis äraandmiseks ja mis selgus? Kaks parema käe kinnast olen kudunud! Määämääämääää..