Kai ja Epp tegutsevad.

Mu poeg on ammu-ammu palunud, et ta saaks omale ahvi. Ühe ma juba õmblesin ja sealtpeale tema ikka aeg-ajalt meelde tuletab. Eks mul südametunnistus selle lubamise pärast valutas ka. Õigemini siis sellepärast, et tehtud ei saanud. Alustasin mitu korda, kuid alati oli miski valesti.
Kuid siis tuli uuesti tuhin peale ja valmis ta tegin. Veidi parem, kui eelmine, kuid arenguruumi veel on.
Ja selle valmimisega saabus veel üks jama - väikesele õele on ka vaja oma loom teha, siis äkki ei käi kogu aeg venna käest seda ahvi ära kiskumas.


Panin ahvipoisi puu alla poosetama..



Aga nõnda oli ikka nii, et ahv pistis plagama!



Ahvipoiss käib poisil kaisus magamas, kordagi ei tohi ta puududa. Aga mõistlikku pilti ahvipoisist ja omanikust pole saanud.


Aga mütsi, mis ma Artole valmis sain, läks harutamisele, sest poiss teatas, et seal on teist värvi veel lisaks kollasele ja talle ei meeldi (samad värvid, nagu Rebekka mütsis, ainult kollane suurelt domineeris). No mis seal siis ikka. Aga ma pole kindel, kas lõnga jätkub, et samasugune müts teha. Vaid kollasest. Eks näis, eks näis.