Kai ja Epp tegutsevad.

Peaks HIngerõõmule tegema. :p

Olgu öeldud, et ma küll sõin seeni, aga ainult siis, kui muud väljapääsu polnud.

Üks särk, mis Stockholmist toodud mulle. See on eriline, sest see oli esimene koht, kuhu Hingerõõmuga reisisime. Ja linn ise on imeilus!

Rebekka vajas ühte fliiskomplekti. Tumedat, et kerge määrdumine kohe silma ei karjuks. Noh, et saaks ikka rahus mütata õues.
Leidsin Pere ja Kodu ajakirjast ühe mõnusa lõike. Kõik oligi mõnus, kui välja arvata kaelaauk. Lapse pea ei mahtunud läbi. Juba mitmes kord on Pere ja Kodu lõigetega nii!! Ottobre lõiked kipuvad aga liiga laiad olema. Nii ma ei teagi, kust ideaalseid lõikeid saada. :( Ottobre ajakiri on vähemalt inspireeriv. :D

Igaljuhul pidin kaelaauku suuremaks lõiama ja sinna laelad leiutama. 

Rebekkale tegin ka ühe suvemütsikese. Neid arvatavasti tuleb veel.

Et ikka teada oleks, mispidi pükse tuleb jalga panna.

Ma olen juba mitu aega MarianneS fänn. Huviga ootan tema postitusi ja ammutan inspiratsiooni.
Siiani polnud julgenud midagi teha, eile tuli selline kihk peale, et teeks midagi. Ei suutnud otsustada, millist suuremat projekti alustada, seega mõtlesin, et teen mõne väiksema enne.
Üritasin Mariannet liiga palju mitte kopeerida, kuid ise ei julenud esialgu miskit katsetada. Pealegi vaatasin Briti supermodelle ja ei mõelnud üldse, mida ten, käed lihtsalt heegeldasid.
See on siis käesoojendus. Ma arvan, et neid tuleb veel. Peenemast niidist, pärlitega jne. Aga alustuseks mõnus. Lihtne ja erk.

Lõngajääke, mida hävitada, on palju. (6)

Üks tore tuttav vandus (täiesti kaine peaga kusjuures, eesti mehe kohta üllatav) mulle silma sisse, et tema on nõus stringid jalga ajama, et saaksin pilti teha.

Nii ma siis tallesünnipäevaks sellised tegingi.

Tegin enda arvates targa peaga väikesed muudatused, uid tundub, et need tegid asja kehvemaks.

Ja kui õige päev kätte tuli, siis vapper mees tegi, mis lubas!
Paraku polnud ta eriti nõus sellega, et kui ma stringivabriku avan, et siis mulle püsivaks modelliks tuleks. Seega ootan modellihakatisi! Iseid on põnevaid, millised need stringid olla võiks. :P



Ma päris tagant pilti üles ei pane, muidu jääte puhta pimedaks! :p

PS. Modelliks pole mu hingerõõm! :P

Mul on üks väike sõbranna Kirke. Vahva laululind ja tantsulõvi. Ja ta sai endale kleidikese. asutatud on vanu kleidijuppe ja järelejäänud kangatükikesi.

Juba ammune tegu tegelikult. Ja tegin ikka pikka aega ka. Hoogu võtsin veel kauem.
Kudusin allääre kahekordselt, kudusin noka ilusasti sisse ja nõnda selle allääre kokku, et pärast õmblema ei pidanud (mõne pistega kinnitasin noka omale kohale).
Hoogu võtsin nii kaua, sest õpetused pealiskaudsel vaatamisel tundusid keerulised. Ja meesterahva peaümbermõõt ikka nii suur. :P

Kuid tehtud ta sai ja kõik oli palju lihtsam, kui algselt tundus. Novita Wool oli lõngavalikuks. Superhea lõng. Ja sisse läks vana nokamütsi nokk. Ainuke asi, et kuskile alläärde peaks lisama kumminiidi, sest sai veidi lai siiski ja teiseks kardan, et venib liiga välja. Sel talve lõpul ei õnnestunud mütsi kanda, sest müts sai megasoe. See vist tähendab seda, et puuvillasest lõngast v millestki peaks sügisel uue tegema lisaks. Mulle ei meeldi külmal ajal paljaspäiseid vaadata. :P

Koti lõige on mind ammu huvitanud. hiljuti välgatas, et omale võiks sellise teha. AGa ma ei suuda otsustada, millisest kangast. Tahaks särtsulist. Aga midagi ahvatlevat kodus pole ja poodi pole pääsenud..
Ja siis tekkis võimalus ühe kingituse tegemimseks. Ja siis mõtlesin, et teen sellise nö tööproovi. Et kas kott ikka reaalsuses meeldib mulle endale ja äkki on liiga raske õmmelda minu jaoks jne.
Aga polnud raske õmmelda. Enam-vähem õiges järjekorras tegin ka asju ja.. Olgu õnn tänatud, et ma valisin musta anga, sest muidu oleks raske olnud käest ära anda seda kotti! :D

Ma olen ikka unistanud tattoost. Pole suutnud seni otsustada, millist ideed esimesena realiseerida Aga see siin tundub just minule sobivat:




Ahjaa, kuduporno blogi. Sisene vaid juhul, kui vanust on piisavalt, et pornot vaadata!

Repair Manifesto

Kunagi tõi ema mulle Soomest lambi. Aasta oli vist 90 v 91.

Igaljuhul aasta tagasi võeti ta laest rippumast ära. Noh, remondiks läks ja leiti, et ei sobi ümbrusega. Lisaks veel pleekinud ja must. Seisis teine siin nurgas mitu aega nukralt.
Võtsin talt siis kanga maha.

Ja pesin puhtaks. Vana kanga küljest rebisin (oli liimitud) narmad ära ja ülemise kandi samamoodi ning uue kangalõikasin vana kanga järgi.

Siis õmblesin kanga küljed, triikisin sirgeks ja kinnitasin kanga uuesti lambi raami külge (pisikeste naeltega ja serva liimisin). Ja kandid liimisin ka. Moment liimiga.
Selline ta siis sai!

Klambrid lõin püstoliga kantide otstesse, kuni liim on korraliult kuivanud.
Välguga ja välguta. Igaljuhul sobib nüüd oma vanale kohale superhästi. :)

Vastlauklitest oli juba siiber. Ülejäänud pere vaataspresidenti vastuvõttu, kõik unustasid söögitegemise, seega tuli hakata miskit leiutama.
Põhiroaks oli kartulivorm. Ikka minnu moodi, ahjus küpsetatud, juustu, liha ja vahukoorega. Nii meeles on ühe koka jutt, kus ta ütles, et pea iga toidu saab paremaks muuta kolme asjaga - või, juust ja hapukoor.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Magustoiduks tahtsin teha ma midagi lihtsalt ja midagi, mis meenutaks lapsepõlve..
Ja siis sai valmis just selline kausitäis igale sööjale:


Hapukoore-kakao kreem (hapukoor, vaniljesuhkur, suhkur ja kakao- väga hea magusaisu leevendaja), karamellistatud kaerahelbed (just nii, nagu tehti meil lapsepõlves - kaerahelbed rasvaga pannile.. Kui rasv sulanud, siis suhkrut peale kõvasti ja praadida, kuni suhkur sulanud ja kaerahelbed pruunid, vajadusel panna suhkrut juurde) ja metsmaasikad (kellele need lapsepõlve ei meenutaks?). Metsmaasikad olid meil sügavkülmas, pildilt on näha, kuidas kaerahelveste kuumuse peale on marjad läinud härma.
Igaljuhul imehea!

Vastlapäeva puhul sai kohalikus karjääris liugu lastud, saanigaalla sõites lageraiet tehtud, kelku lõhutud, pannkooke söödud.. Väga tore päev oli.

What a Wonderful World kokablogist leidsin imelise retsepti.
Esimene laar läks nahka. Teine laar tuli juba imehea.

Aga peaks veel proovima.
Muide, pole üldse keeruline! :)
Ja lastele olid need erilised lemmiud. Mina täidise panemiseni ei jõudnudki, kõik söödi enne ära. :p
Seega peagi uus katse. :D

Kadus ära minu müts ja uut oli vaja. Nagunii plaanisin uut mütsi.. Küll kududa.
Aga läks teisiti.
Leidsin ühe kampsuni, mille seljal oli suur auk.
Ja olin näinud.. Hetkel ei meenu, kus, ütleme et internetiavarustes ühte ideed, kus oli tehtud kampsunist müts ja otsustasin samuti talitada.

Ehk siis..
Kampsuni alleäärest lõigata sobivas pikkuses ja laiuses tükk.. Õmmelda üks äär kokku, et tekiks toru.. Mõõta kummipael (soovitavalt laiemat sorti) ja õmmelda see kokku, täpselt nii, et oleks mugavalt ümber pea. Kampsuni allääre soonik voltida pooleks, kumm sinna vahele ja õmmelda kinni. Lõpuks siksakitada veel ülemine äär ja siis krookida lõngaga kokku ja ongi lotu valmis.


Vajadusel võib veel panna kaunistuseks nööbi sinna tahaotsa. Mina panin ühe prossi.

Vennapojal Sanderil oli sünnipäev.
Sai ta omale põrsa. Käe saab sisse pista ja teatrit teha.






Oma poeg sai kepphobuse kingiks. Sellest polegi asist pilt, peaks homme püüdma.

Õnnetu, sest läks kaks kuud, enne kui nad omanikuni jõudsid.
Sain nad valmis veidi enne jõule. Ootasid riiulil õiget aega. Nädal tagasi mõtlesin, et aitab! Kui otse omanikuga ei kohtu, panen need posti. Ja postkontoris avastasin, et.. Üks kinnas on teisest paar cm pikem! Postitädi vaatas mind küll imelikult. :P
Nojah, eks ma siis läksin koju ja kudusin kolmanda kinda veel. Hetkel mõlgutan mõtteid, et kas ma selle kinda, mis üle jäi, harutan üles või teen talle ka paarilise..
Iseenesest kinnas on imelihtne. Ma musti ei tahtnud teha, nagu sooviti (vat milline pipar), kuid mõtlesin, et sinine ja hall võiks olla piisavalt mehelik ning see värvikombinatsioon tundus sellele inimesele kuidagi õige. Ja võtsin lõngaks Titan Wooli, et ikka kuidagi poleks võimalik, et torkima hakkaks.

Siiski loodan, et kindapaari õnnetused said lõppeks otsa ja nad leiavad omale õnneliku tuleviku..:)

PS. Kontrollisin siis kohe igaks juhuks veel ühte kindapaari, mis oli valmis äraandmiseks ja mis selgus? Kaks parema käe kinnast olen kudunud! Määämääämääää..

Peas vasardas juba mitu päeva, et tahaks midagi head, tahaks midagi head...
Vaatasin, mis külmikus on ja asusin retsepti otsima. Kuna endiselt on minu kokaraamatud kõik jalutamas, siis pidin netiavarustest midagi uut leidma. Ja leidsingi kokaraamat.ee lehelt.



Kohupiimaküpsised

Valmistusained

250 g (1 pk) kohupiima
200 g võid või margariini
2 kl jahu + 1/2 kl jahu rullimiseks
1/2 kl suhkrut

Valmistusviis

1. Sega pehme rasvaine, kohupiim ja jahu ühtlaseks taignaks.
2. Hoia taignapalli veidi aega külmas.
3. Rulli taigen jahusel laual õhukeseks, lõika ümmarguse vormiga (klaasiga) kettad.
4. Kasta kettad suhkrusse, murra pooleks, kasta veelkord suhkrusse, murra veelkord pooleks, kasta veelkord suhkrusse.
5. Lõika laiemasse ossa noaga sälk sisse.
6. Küpseta kuumas ahjus 15 min.



Imehea koos piparmünditeega!

Veel üks pusa. Fliisist. Mõlemad kangajäägid, Abakhanist kunagi ostetud. Hall defektiga, meelega sai soetatud.
Kuid niii pehme, niiii mõnus.



"Kippadi-koppadi, kippadi-koppadi.."

Sokid jalga!

Emps, mis klõpsid ah?

"Emme, sa teed nii naljakaid trikke? Miks ma seisma pidin? "

"Mu hobune on tilluke, kuid ta on armas minule..!"